Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Paastumine

Oma esimeses blogipostituses avan teile sellise delikaatse teema, milleks on paastumine. Delikaatne on see ehk sellepärast, kuna paljude arvamus on see, et miks sa lähed end näljutama, miks sa maksad selle eest, et sa süüa ei saa ning et kas sa tõesti üldse süüa ei saa?! Aga mina teen seda hoopiski teisel põhjusel kui kaalulangetamine.

Tõsi, kui esimest korda 2014.aastal paastuma läksin, siis oli tõesti eesmärk saada kiiresti lahti ülekilodest, mis oli mul USAs raamatuid müües kogunenud. Too aeg tundus see easy way out ning esimest korda tegin seda totaalselt valesti. 2.jaanuar 2014, ilma igasuguse ettevalmistuse ja pärast pühadeaegset söömaaega. Väga, väga vale lüke. Ja oota, ma läksin ju sinna kiiresti kaalust alla saama, mis meditatsioonid ja mantra harjutused?! Esimese meditatsiooni aeg suutsin vaid mõelda, kas mu elukaaslane taipab sügavkülmast hakkliha välja võtta, et endale süüa teha. Esimene paast oli mul 5 päevane ja kuskil neljandal päeval hakkasin asjale rohkem pihta saama. See lihtsalt iseendaga olemise energia, meditatsioonid, metsas jalutuskäigud, iluaia nautimine ehk et wow, midagi mu sees hakkas toimuma, tärkama. Minus hakkas liikuma uus energia. Kuigi minu jaoks oli see kõige väga raske nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Olin ju täiesti ettevalmistamata, aga see jättis minusse siiski kustumatu soovi seda uuesti kogeda.

Nüüd 2019.aastaks olen paastumas käinud 6 korda. Esimese ja viimase korra vahel olid mul 3 päevased paastud, nüüd tundsin, et sellest jääb väheseks, on vähemalt viite päeva vaja, kuna paastuks on väga oluline umbes nädalake enne ette valmistada ja sellest ka välja tulla. Seejuures on väga oluline jällegi vaimne aspekt, meie keha juhivad ka meie mõtted. Paastumas olen käinud erinevatel põhjustel, aga eelkõige on olnud need sisemised konfliktid enda sees, mis on vajanud lahendamist. Igapäevaselt ma küll jooksen ja käin taipoksis, mis on minu teraapiaks, aga vahel mulle meeldib võtta aeg absoluutselt kõigest maisest maha ja lihtsalt olla. Lusika Turismitalu Lõuna-Eestis on selleks ideaalne. Maagiliselt hea energiaga iluaed, veel maagilisem perenaine ning lokkav loodus ümberringi.

Nüüdseks mul on meditatsioonidest ka hoopis teine arvamus. Nüüd suudan oma mõtteid paremini juhtida, suudan lõdvestuda, suudan olla selles hetkes, suudan näha ennast kõrvalt, suudan näha enda sisse. Ja uskuge või mitte, aga seda kõik on oluliselt kergem teha, kui organism ei tegele toidu seedimisega. Sa lihtsalt oled, oled iseendaga. Ma praeguses postituses ei keskendukski nii palju sellele, kuidas mu keha end erinevatel päevadel tundis, vaid pigem sellele, mida paast mulle annab. No kaal muidugi langes, mis on naisterahva jaoks ka väga oluline näitaja, aga ütlen kohe ette ära, et ega kui sa oma elu ei muuda, siis tuleb kõik kohe tagasi. Paastule minnes kaalusin 73.7kg, paastult tulles 68.5kg, nüüd, kui olen igapäevaelu toimetustes tagasi on kaal jäänud püsima 70kg peale. Aga veelkord, see on minu enda jaoks suhteliselt teisejärguline, minu jaoks on palju olulisem mu vaimne tervis, siis loksub kõik füüsilisega ka paika. Kuigi tuleb tõdeda, et oma keha hakkasin ma kohe oluliselt rohkem armastama.

Mina tundsingi, et mu vaim on väsinud, et mu sära hakkab tuhmuma, liiga palju mineviku trauma sähvatusi oli mu mõtetes, tuju oli aina tihedamini ära, sisemine rahulolu puudus. Viimasest paastust oli muidugi 2 aastat möödas ka. Vahepeal oli nii palju juhtunud, olin sattunud lähisuhtevägivalla ohvriks, olin sellest kõigest välja rabelenud, olin oma lapsepõlvetraumad igati läbi hekseldanud, olin lasknud enda jaoks minna inimestel, kes tegelikult on mürgised, olin maadlenud terviseprobleemidega ja olin nii palju raha investeerinud hammaste korda tegemisse. Väliselt oli mul muidugi kõik korras, keegi ei aimanud midagi. Rõõmsameelne, noor naine, kes majandab üksi, kes reisib palju, kes teeb trenni ja on sotsiaalne. Aga sisimas olin katki, katki vägivaldsest suhtest, katki kaalutõusu pärast, 10 kg endale magusaga juurde süüa ei ole tore, suure tõenäosusega tõi see kaasa veel suuremad hambaprobleemid. Minus oli palju viha, kurbust, küsimusi. Muidugi ma tegelesin/tegelen nendega ka igapäevaselt, aga kuu aega tagasi tundsingi, et nüüd on vaja asi korralikult ette võtta ja nii ma siis selle puhkuse võtsingi ja paastulaagrisse sõitsin.

Esimest 2 päeva ma lihtsalt magasin, tundsin, kuidas mu energiavarud olid kriitilise piiri peal. Mul ei tulnud tühja kõhu tunne meeldegi, tahtsin lihtsalt kogu aeg magada. Õnneks oli ilm nii hea, mis ka kosutas, jalutuskäigud kosutasid, saunaõhtud kosutasid, loodus kosutas. Hinge kosutasid tänamisharjutused, puude kallistamised, meditatsioonid lõdvestamise ja minnalaskmise kohta. Tundsin, kuidas minusse tuleb uus energia, rohkem sisemist rahu. Suutsin meditatsioonide käigus andestada iseendale, et lasin endaga vägivallatseda ja andestasin ka talle, et ta seda tegi. Tuli välja, et eelmises elus olin mina talle nii teinud. Alguses olin muidugi shokeeritud, et mis mina, kindlasti mitte, ma nii hea inimene, aga siis tärkas minus arusaam, et meil, inimestel, ongi kõige raskem ise peeglisse vaadata ja olla nii tugevad, et iseenda vigu tunnistada. Võib kõlada küll utoopilisena, aga see mõjus. Mulle ei tule enam nn meie kohtade peal mälusähvatusi, ma ei juurdle enam selle üle, kas temas midagigi tõelist oli jms.

Rahu suutsin teha ka enda majandusliku olukorraga, ega ma ei ole ju millestki ilma jäänud, pidin lihtsalt kasutama oma sääste, mis ongi ju ootamatusteks mõeldud, aga kui su kontol ei ole enam piisavalt, et kui homne päev töö kaotad, siis tegi muret küll. Jällegi naljakas, kui ma lasin selle teema lahti, tabas mind lähiajal kolm rahaliselt head uudist. Üks oli muidugi lisatöö, mille üle olin väga tänulik (see liigitub tänamisharjutuse alla) ja mida saan ise mõjutada ning teised kaks olid eelneva tehtud töö eest. Nii hea tunne on, kui sinu panust hinnatakse.

Kolmas päev oli kehal raske, eks nälg hakkas kohati võimust võtma, aga edasi neljas ja viies päev olid väga mõnusad, ei olnud mingit tühja kõhu tunnet ega paha olekut, energiat täis. Suutsin isegi juba jooksu trenne teha. Energiat oli nii palju, et mul piisas alguses täitsa vabalt 4h öösel magada ja olin päev otsa energiat täis, hommikul saan õigel ajal üles ning pean päeva ilusti vastu.

Paastu positiivne mõju avaldub veel hiljemgi. Võttes erinevaid konflikte enda sees läbi, mõeldes, mediteerides, andestades saab nii mõnegi teema enda jaoks ära lahendatud. Mul on olnud viimasel ajal väga palju põrkumisi kallite pereliikmetega, meie mõttemaailm ja väärtushinnangud on nii erinevad ning üks hetk sain aru, et see häirib mind, mina ei ole see, kes suudab võtta neid sellistena nagu nad on. Mina ei saa kedagi sundida vastu võtma minu mõtteid, aga samas ma ei pea kindlasti end ka sundima olema teistele meele järgi. See on minu elu ja Sina, kes sa seda loed, see on Sinu elu, mille vastutajaks oled vaid SINA! Igaüks peab elama oma elu nii, et tema ise on kõige õnnelikum, kui käitud ja olla nii, et teistega konflikte ei tekiks, kui hoida end alandlikuna, siis ei ole sa päeva lõpuks õnnelik. Nii ma suutsin sellegi rahu leida endas, et MINA elan OMA elu ja NEMAD elavad ENDA elu. Nii lihtne see ongi.

Pühapäeval oli siis mul jooksuvõistlus ja tegin üle aastate väga hea aja, kaal oli alanenud, muremõtte läinud, rahaasjad jälle jooksma saanud, perega ära leppinud, negatiivsed mälestused eemale lükatud. Nii ma siis läbi jooksu särasingi. Esmaspäeval tööle tulles küsiti, kas olen armunud. Ütlesin, et jah, iseendasse, sest tunnen, et mul on kõik hästi, vaimselt, füüsiliselt ning läbi paastu ma leidsin selle sisemise rahu, mis mul vahepeal kadunud oli.

Kas sina tegeled oma sisemise rahu leidmisega? Kui jah, siis millised on need sinu moodused?


Päikest!
Merli