Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 5

Vahepeal ei olegi jõudnud kirjutada. Vaimselt olnud nii väsinud, et ei ole lihtsalt jaksu olnud...

Eelmine kolmapäev tõusis sellest tüli, kuidas ta mu kahe sõbrannaga edaspidi ühises seltskonnas on, kui nad teavad, mis juhtus sellel jubedal ööl. Tema lahendus oleks olnud see, et sõbrannad tuleb ära kaotada, sest tema peab olema NUMBER 1!

Ta pakkus omalt poolt kompromissi, et ta kaks korda üritab nendega ühes seltskonnas olla ning kui sellest midagi välja ei tule, siis on meie suhe läbi. Vastasin, et okei ning sellest tõusis jälle tüli, miks tema jaoks mu number üks ei ole. Ja hakkas jälle pihta, kui loll lehm ma olen, kui libu ma olen jne. Tulemuseks oli see, et läksime järjekordselt lahku. Reedeks leppisime jälle ära. Pidin andma nõusoleku, et kui ma klähvin või mölisen, siis tema teeb seda topelt vastu ning lahku lähme siis, kui tema ütleb, mitte mina..

Ma ei saa ise ka aru, mis kuradi pärast ma selle inimese küljes kinni olen. Mul oleks nagu mingi tobe usk, et kõik saab korda, kõik muutub, kõik saabki normaalseks, et ma ise olengi imelik. Imelik sellepärast, et ma ei oska teise soovidega arvestada. Paarisuhe peab olema 100% järeleandmine ja pühendumine. On see tõesti siis nii?

Vahepeal veetsime muidugi toreda nädalavahetuse. Tõi mulle lilli, süüa, tegime koos süüa, käisime jooksmas, kaisutasime, seksisime- kõik oli imehästi. Kuniks ma jälle tema arvates ülbe olin ning rääkisin kõrgendatud hääletoonil. Täiesti tavaline tekst, natuke naljaga pooleks. Tulemus, pean endale ühe suure ja ühe väikese karistuse välja mõtlema, kui veel peaksin rääkima nii nagu härrale ei sobi...Oijah.

Kas see on normaalne, et suhtes teine inimene ootab, et sa mõtleksid endale suuri karistusi välja ning püüab sind sellisel meetodil ringi kasvatada? Jah, ma ei ole ideaalne, mul on palju vigu, aga kas see on normaalne? Jällegi küsin endalt, miks ma olen selle inimesega koos. Kindlasti on ka keegi teine kuskil, kes oleks sama hoolitsev, tore ja armas (kui kõik hästi on, on ta tõesti ideaalne partner, edasiviiv, hoolitsev, armas, tähelepanelik, kiitev, motiveeriv). Või ehk ongi see suhe mu enda jaoks ka õppetund, õppetund selles mõttes, et oskan tulevikus ise tõeliselt head meest hoida?

Boonus: õhtuks mõtlesin karistused välja ning selle eest, et ma seda tegin, saan midagi head. See ongi vist see meetod, kuidas mind saab enda pilli järgi tantsima, kuidas minuga manipuleerida, kuidas mind mõjutada. Ta oskab väga hea olla ning siis ma mõtlengi, kui väga ma temaga koos olla tahan...