Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 12

APPI, MA KARJUN APPI!!! Ma ütlesin, et ma ei taha temaga enam tegemist teha, palun lasku mul minna. Seejärel hakkas pihta, et jääme sõpradeks, tema teeb mind korda, aga see tähendab ikkagi seda, et ma ei või aasta otsa kuskil peol ega üritustel käia.

Täna ma sain isegi selle eest peapesu, et solaariumisse läksin, miks mul on vaja end esile tuua pruuni jumega… Ja ega siis minul minna ei lastud, ütles küll, et laseb mul rahus minna. Rääkisin talle, et ma ei taha enam ähvardusi, ma ei taha hirmu tunda. Tema arvates minu hirmutamine on kaasa toonud selle, et ma saan aru, et peol korralikud naised ei käi. Tegelikkuses on minu meelest siiski normaalne vahel sõbrannadega käia.

Tema teooria, et hirmutamisega inimeste mõttemaailm muutub, ei pidanudki paika minu puhul. Tahtsin ära lõpetada, kõik ära lõpetada. Hakkas rääkima, et kahju, et ma talle nii vähe tähendasin ja miks ma end korda ei taha saada ning miks ma kõik prügikasti viskan. Loomulikult on ta mulle kallis, mul on tunded, hoolin temast. Kui ta on normaalne, on ta niii hea. Kassile tõi nüüd selle eelmise jama eest hunniku konserve, mänguasju, mulle lubas kõik heaks teha, lilled, söögitegemine, kaisutamine, musitamine, jooksuvõistlustel kaasa elamine, motiveerimine, edasiviiv jõud- kõik oleks nagu olemas.

Siis tuli pommuudis, algul kirjutas, et kunagi ta räägib, miks need peoteemad häirivad ning siis ma saan aru. Ma juba aimasin midagi, aga ütles, et praegu ei räägi, liiga vara. Natuke aega läks möödas, siis helistas jälle ja rääkis. Ütles, et tal oli kunagi tüdruk, kellega ametlikult koos ei olnud, aga asi susises. Käisid peol tema, ta sõbranna ja selle tüdruku klassivennad, kellega olid 12 aastat ühes koolis käinud. Ta oli ise olnud väga purjus, tüdruk läks klassivendadega õue suitsetama ning need kaks klassivenda vägistasid ta ära...Tüdrukul endal oli olnud väga lühike kleit ega kandnud pesu. Tema arvates oli see tüdruk ise süüdi, aga ta süüdistab ennast, et ta oli purjus ning ei saanud teda kaitsta…

Ta nuuksus sama aeg, kui ta seda rääkis. Neil oli suhte aretamise teema sellega lõppenud. Ütles, et ei tahtnud seda rääkida, kuna lubas talle, et ei räägi sellest kellelegi ja proovis minu puhul hirmuga neid asju selgeks teha, et ma ei tahaks käia silmapaistvalt ega tahaks peole minna ega sõbrannadega reisima.

Algul olin shokeeritud ja loomulikult ütlesin, et ma ei tahagi kuskile minna ning mõistan teda täiesti ning ma tahangi olla parim korralik naine ta jaoks. Ta ei elaks sellist asja teist korda üle ning temal on rahulikum olla, kui olengi kodus ega kipu välja.

Pärast seda teemat oligi ta relva ostnud, sest tahtis need tüübid maha lasta, aga tüdruk palus, et ta seda ei teeks. Mõne aja möödudes, kui sain olla üksi rahulikult (päeva parim osa), siis hakkasin mõtlema. Ta on mulle kunagi sellest samast tüdrukust rääkinud, ta muidugi ei rääkinud detaile, aga ta rääkis, et kui neil on olnud saunaõhtud, siis see tüdruk ei ole suutnud isegi meeste paljaid ülakehasid näha.

Teine asi, millele mõtlema hakkasin, oli see, et ta rääkis, kuidas minu isa minuga manipuleerib. Kui ühtpidi ei saa, siis haletsusega ikka saab… Ta on mind ilusti palunud, et ei käiks peol. Ta on mind sõimanud libuks, et ma käin liiga lühikeste kleitidega, ta on mind ähvardanud ära tappa, et ma enam peole ei läheks, ta on mul kodus laamendanud, et ma peole ei läheks, aga täna tunnistasin, et ma ei saa ikkagi aru sellest, miks ma ei võiks mõnel sõbranna sünnipäeval klubisse minna (ma ei või isegi sünnipäevapidudele minna), aga nüüd rääkis ta loo, millega mul hakkas temast hale.

Kas see on ka näitemäng? Kas see on päriselt nii? Või ehk ma olen juba ise nii paranoiline, et näen igal pool tonti?