Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Rakvere Ööjooks 2019

Mu kodulinn-Rakvere, ootasin su jooksuüritust nii väga! Vaim ja keha oli 10km jooksuvõistluseks valmis. Olen ju täitsa heas vormis, viimasel ajal jooksen suhteliselt mängleva kergusega. Olen nii positiivselt meelestatud ja tean, et teen selle jooksuhooaja parima aja! AGA...

...AGA siis juhtus midagi sellist, mida ma ei oleks osanud eales oodata. 5km läks nagu ludinal, tempo oli hea, average pace oli 5.30min/km kohta. Lõppaeg oleks kindlasti 54min ära tulnud. Järsku aga tundsin, et vajan tualetti. Teadsin, et 7km peal on järgmine joogipunkt, et pean sinnani vastu. Joogipunkt oli, aga WC-sid EI OLNUD!

OMG! Mul oli nii väga vaja minna, tundsin, kuidas mu keha ei pea vastu, tahtsin rajalt kõrvale minna, pikali visata ja lihtsalt kiirabi oodata!  No kurja, peab mingi muu lahendus ka olema. Alati on ju mingi väljapääs!

Leidsin ühe nurgataguse, uuuhhh. Kõht oli nii krampis, külmavärinad koos higistamisega, keha oli järsku nii nõrk. MA TAHAN KIIRABI! Kas sellest saab mu esimene katkestatud võistlus? Ma ei taha ju seda!

Ma ei ole ju katkestaja, ma tahan seda medalit, ma olen välja tulnud suhtest psühhopaadiga ja mis ma nüüd ei jaksa 3km lõpuni joosta?! 8 minutit jooksurajalt eemal, võitlus iseendaga, oma keha ja vaimuga. Vaim oli nii tugev, niiii tugev, et ma ei andnud alla. Tõusin püsti ja läksin rajale tagasi.

Need viimased 3km jooksin nagu kuskil deliiriumis, mitte ühtegi mõtet, vaid finišijoon silme ees. Tundsin veel häbi, et olin ju kõva häälega välja öelnud, et teen megahea aja, aga no mis sa teed. Oluline on see, et keha andis mul alla, aga vaim mitte ning lõpetasin ajaga 1h3min15sek, mis iseenesest ei olegi ju halb aeg.

Pärast finišit jooksin uuesti wc-sse ja mõtlesin, et nüüd ma sinna rohelisse kabiini oma elu jätangi. Ei saanud ju olla, et ma pingutasin üle. Pärast tuttavatega rääkides selguski, et kõhuviirus on liikvel samade sümptomitega. Krambid kõhus, iiveldus ja sagedane tualetis käimine.

Selline see jooksuvõistlus mul siis seekord oli. Sai jälle iseendale tõestatud, et ma tõesti ei anna mitte mingisuguses olukorras alla ning lähen võiduka lõpuni välja! Eks see elu üks pidev proovile panek olegi, tugevamad jäävad ellu!