Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 15

Ahoi! Long time no see nagu öeldakse. Viimasest postitusest on 1,5 kuud möödas. Vahepeal sai “lõplikult” lahku mindud. Saatsin selle sama teksti oma hullukesele. Algul oli ta päris kuri. Läks 5 päeva mööda, siis juba ta tagasi oligi. Eks ma ise muidugi lasin ka, kurb oli olla ja igatsus peal.

Miks aga asi jälle läbi sai? Võite ühe korra arvata eelpool kirjutatud põhjal. Karjumine, sõim, ähvardused. Ise muidugi valetasin ka, et ei käinud psühholoogi juures. Ei julgenud öelda, mida seal räägiti. Ta on nii oskuslikult kaval, et tahtis, et helistaksin uuesti registratuuri ning paneksin ära jäänud seansi puhul uue aja (ütlesin, et maksin visiiditasu ja läksin minema). Ja kui tuleb välja, et valetan, pean oma kassi ära viima.

Tunnistasin enda vale üles ja kõik oligi. Kuigi ta isegi oli nõus mulle järgi andma kõikides üritustes järgmine hetk, peaasi, et minuga saaks olla ning ei lase mind käest, aga siis sai ise ka aru, et see talle siiski ei sobi ning seejärel saatsin selle blogi teksti talle. 5 päeva hiljem ütles ta, et on aru saanud kui munn ta on olnud, et olevat mu teksti igapäev lugenud ja see ei ole normaalne, kui mees nii käitub.

Lasin ta enda juurde. Muidugi ise pidin hirmust püksi tegema see aeg, peitsin kodus kõik noad ära. Ja mis me siis tegime, seksisime meeletult nagu ikka. Lubas arstile minna ja selle probleemiga tegelema hakata. Hakkaski...algul oli mul raske teda uskuda, aga digilugu.ee-s olid välja kirjutatud rohud siiski olemas. Siis oli endal paha tunne, et teda ei uskunud, samas oli raske ka. Natuke lootsin, et valetab, et siis on mul põhjust ära minna.

Miks ma aga just täna kirjutan? Algul oli isegi päris hea, ei olnud tülisid, ta oli ise väga nunnu ja mõistev. Andis mulle mu valetamised andeks ja tundub, et on õppinud mind rohkem usaldama. Selle sain muidugi tänu sellele, et pidin ikkagi oma eksile kirjutama, et olen teda varasemalt petnud..Selle peale tuli ta mulle ukse taha kopsima, päris õudne oli, aga arusaadav ka. Tegin talle päris haiget. Ühesõnaga eksist saime lahti, aga kuna see, kellega ma petsin, töötab mu endises töökohas, kus ma käin aeg-ajalt ärilistel põhjustel külas, hakkas see teda häirima. Krt küll, on olnud vaja oma elu nii keeruliseks elada, et kahes töökohas on mingid teemad.

Ega me selle vana töökaaslasega üksteist kumbki näha ei taha ka (sellest võiksin omaette loo kirjutada). Igatahes, uus teema, miks mul on vaja seal käia, ma ju kindlasti tahan temaga nikkuda...See inimene peab mu elust kaduma..Okei, tegime kompromissi. Enne jõule võin seal veel käia ja siis edaspidi saan vanade töökaaslastega kuskil kohvikus kokku. Vaatame siis, mis sellest välja tuleb.

Jõulude teema koha pealt tuli muidugi kohe uus teema. Jõulupidu...vana töökoha jõulupeole kutsutakse vanu töötajaid ka, aga see on ei, ei, ei. Sellest saan ise ka aru, et nõme on minna, kui teda häirib, et mul vana sebin seal. Aga meil on ka oma töökohaga koos selle teise töökohaga suur ühine jõulukas. Kui mu armsam ei tule, siis ei tohi mina ka minna, sest et vana sebin on seal ja no mine sa tea, äkki juhtub midagi.

Krt küll, kui ma saaks aega tagasi keerata ja ma teaks ette, mis elu mul ees ootab, siis ma ise oleks ka palju targem. Eesti on ju nii väike ka. Aga no need minu "meeeletud" üritused ei ole ju kuskile kadunud. Oktoobrikuus olen tõesti iga nädalavahetuseks endale midagi pannud, proovikivi talle, kas jääb normaalseks või mitte. Siiani on olnud, kuigi millalgi tuli ähvardus ära, mitte ürituse pärast...ma isegi ei mäleta enam, mille täpsemalt, aga ähvardus oli see, et ta võtab ise mu eksiga ühendust, ta laseb eksi ise minu kou, et ta mind rappida saaks, sest see oleks mulle paras.

Pärast seda sain närvivapustuse. Nutsin, värisesin, ei saanud hingata, palju puudu ei olnud, kui oleksin meditsiinilist abi vajanud. Õnneks ta suutis mind siiski maha rahustada ja vabandas. Aga damage has been done. Ma ei tahtnud teda näha, tahtsin, et ta ära läheks, aga ta krt ei läinud ka. Kuidagi saime oma asja jälle toimima. Kuniks tuli uuesti teemaks, kui tema jõulupeole ei tule, ei tohi mina üksi ka minna ja see, et ma tahan minna, kus on mu vana sebin, oli tema jaoks viimne piisk karikasse.

Too päev üritasin mind asja lappida, nii, nii kurb oli olla. Täna aga saan ise ka aru, et sellest asjast ei tule ikka mitte kui midagi. Tema soov on see, et mul on kuus vaid üks üritus eraldi, muidu ei ole õige suhe ning peaksin olema õnnelik, et võin sõbrannadel külas käia. Aga eii, ta ei taha mind ketti panna, ta tahab, et suhe toimiks. Kuidas saab see toimida, kui piiratakse kellegi vabadust?!