Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 16

Tere ilusat esmaspäeva õhtut! Järjekordne nädalavahetus on selja taga ning mul on miskit jälle kirja panna… Nimelt laupäeval pidid mulle kursakad külla tulema. Laupäeva hommikul hakkas aga terror pihta. Pidu tuleb ära jätta, siis sellega näitan, et hoolin oma hullukesest. Kuidas nii?! Ammu planeeritud, ette teada olnud, millega tema asi on olnud tõestada, et tema on normaalne ja nüüd nii!

See paha tuju sai isegi eelmisel õhtul alguse,kui võtsin kassi omale tunniks ajaks kaissu. Lubaduse murdmine, et magamistuppa teda ei lase, kuna temal on allergia. Õhtul vahetasin kõik linad ära ja koristasin..aga ikkagi, miks ma nii käitun, miks ma murran lubadusi (kusjuures mitte mingisugust allergiat tal välja hiljem ei löönud).

Edasi läks asi üritustele, miks mul ikka neid nii palju on, miks peab iga nv toimuma midagi (ürituse alla läheb ka see, kui me veedame koos nv spas). Vaidluste tulemusena jäi mu aastane norm 13 peale, aga sellega veel asi ei lõppenud. Asi jäi ketrama, tema hakkas jooma, sõitis joogise peaga autoga (tal on on rohud, mis võimendavad seda veel eriti), siis tuli probleem sellest, et soovis minu juurde ööseks tulla, aga ma ei vastanud 5 min telefonile, aga FB-s tema arvates tema tekste lugesin ning eirasin. Nii see ei olnud! Muidugi ta ei uskunud mind, et temale lõi ette, et olin näinud. Ma tõesti ei olnud, selle peale saadeti mind muidugi sõbra ees vittu telefonis. Endal kees ka nii üle see kõik ning karjusin ja viskasin telefoni ära. Siis hakkasin muidugi ise muretsema, et pärast lähebki juba kätte maksma (varasemalt oli juttu, et tahab jälle teist keppima minna).

Ei saanud öö otsa magada õieti, ennast ka nii piinas. Hommikul suutsime ära leppida, aga siis seoses selle kursapeoga. Esimene kompromiss oli, et kl 00 peab plats puhas olema, siis tuleb tema. Natukese aja pärast oli juttu kl 23.00. Kui ma nõus ei ole, kutsub mulle mendid, saan trahvi...suutsime jälle rahulikult rääkida, aga ma ei saanud talle öelda konkreetset arvu, palju on poisse, palju tüdrukuid (kõik ei olnud vastanud). Läks jälle tüiks ära, mina karjusin jälle ning viskasin telefoni ära, sõna otseses mõttes vastu maad (mis minuga küll juhtunud on?!). Eirasin teda, vahepeal tuli tekst, et kl 18 tuleb minu juurde showt korraldama, kui ma ei vasta.

Ohjah, läksin jooksma, vihma sadas täiega, ma olin niiiii närvis ja kuri, süda puperdas, käed värisesid, tahtsin seda kõike endast välja, VÄLJA! Ära jooksin, siis rahunesin maha, tema oli ka maha rahunenud. Nii me siis vaikselt jälle ära leppisime. Kuigi päev otsa oli see soikumine, et tema rohtu enam ei võta, saab sõbrannadega kokku, mis ei ole hea mõte, läheb jooma jms, ainult siis ei joo, kui ma ka ei joo. Selline käitumine on vaimselt päris kurnav.

Ma soovisin ise juba kogu südamest, et see pidu ära jääks ja natuke surkisin ka, et jääks. Oli küllaltki hea meel, kui vaikselt inimesed hakkasid kirjutama, et ei tule...ja siis tuli juba suhteliselt ühine otsus, et jääb ära, kuigi oligi ka neid, kes olid sellega arvestanud.

Endal oli päris sitt tunne tegelikult selle pärast, sest erinevad suhtealased kirjanduses kirjutavad ka, et terve suhe ei ole see, kui pead elama vaid selle ühe inimese jaoks ning su muu sotsiaalne elu kannatab selle all ja pead kogu aeg asju ringi tegema selle jaoks, et vaid partneril oleks hea ning ise seejuures õnnetu oled.