Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 17

Täna oli ka päris mõnus päev. Olen õppepuhkusel ja ta tuli juba hommikul minu juurde. Armas, hoolitsev mees. Kooliasjadest suurt välja ei tulnud. Ta läks linna peale toimetama ning ma jäin õppima. Jäin magama mingi hetk, helistas ja ajas üles ning ütles, et kui magada tahan, siis ta siia tagasi ei tule (see oli nüüd negatiivses võtmes). Ütlesin, et ei, ei. Ja ega mul ei olnudki plaanis rohkem magama jääda, oligi hea meel,et mu üles ajas, sest magistritöö kirjutamine on niigi veninud.

Mingi hetk tundsin, kuidas väsimus võtab jälle võimust, nii loid oli olla, mõtlesin, et pool tundi pikutan...See pikutus sai mulle aga saatuslikuks. Enne uinumist mõtlesin veel, et nii tore, et lõpuks hakkavad asjad laabuma, lõpuks hakkab meil kõik korda saama. Ei saa ju igavesti tülitseda? Rumal, rumal, rumal naine olen. Ta tuli vahetult pärast seda, kui olin ärganud. Kartsin, et ta saab vihaseks, kui kuuleb, et uuesti magama jäin (eelmisel päeval rääkis, kuidas ta mu elu ära rikub, kui ma normaalne ei ole, kuidas ta teeb seda töö juures, kuidas viskab aknaid sisse), ja ütlesin, et ei maganud.

Padja jälg aga reetis mind. Võttis oma asjad ja läinud ta oligi. Kurb on olla, enda peale olen muidugi kuri ka, oleks võinud ju aus olla. Aga kui ma oleks aus olnud, oleks nagunii tüli tulnud, sest minu arvates teeb ta paljudest väikestest asjadest väga suure tüli. Nii, et ehk ongi parem, et meie suhe lõppes sellepärast, et ma jäin palavikuga magama (kraadisin end hiljem ja näitas palavikku ning siis sain ise aru, miks see uni nii silma tikkus).

The end.