Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 18

Arvate, et asi lõppes? Muidugi mitte. Ma ei SUUDA ju millegi pärast ära minna. Ja mul oli spa pakett ka juba ostetud..Läksin ise temaga rääkima, et läheks veedaks ikka nädalalõpu Haapsalus ära ja kui ta ei soovi, siis jätan ta igaveseks rahule. Hakkasime taas suhtlema ning läksime nv-ks spasse ka, kus veetsime IMELISE nädalalõpu. Jalutuskäigud, spas mõnulemine, palju seksi, hea toit, ühised unistused-kõik oli niii idülliline.

Kuigi teel sinna mind tohutult häiris, et ikka ja jälle rääkisime minu minevikust...Tema arvates olen mina minevikus nii kinni, aga kuidas ma saangi sellest lahti lasta, kui ta ise seda kogu aeg meelde tuletab?! Tagasiteel hakkas asi jälle käest minema. Küsisin, mis siis saab, kui aastavahetusel (ta soovib selle eraldi veeta) eksi näen, kes kallistama tuleb ja head uut aastat soovima. Sellest tõusis suuur tüli JÄLLE. Nii palju siis sellest eelmise õhtu kokkuleppest, et arutame kõik asjad koos rahulikult läbi.

Muidugi olin mina jälle süüdi, et ma nii loll olen ja ei suuda kedagi eemale lükata. Kui temal nii oleks, siis tal võib asi käest minna... Pühapäeva õhtuks oli jällegi kõik, esmaspäeva hommikuks mitte. Nii me siis käime kokku ja lahku. Asi hakkas jälle paremuse tuure võtma kuniks MINA JÄLLE VEA tegin ehk olin ühe teise töökaaslasega liiga sõbralik (soovis mulle koridori peal ilusat päeva ja ma ütlesin, et sulle ka). Tema arvates ei tohiks ma temaga sõbralik olla, sest see mees on töö juures pm kõik naised läbi käinud. Minul ei ole selle mehe vastu mitte mingisugust huvi ega laseks elusees teda endale lähedale, aga noh jah, vale käitumine siis minu poolt.

Järgmise päeva tüli seisnes selles, et ma käisin perearsti juures rääkimas, et praegune psühholoog ei sobi mulle. Arsti juures olin nii endast väljas ja hakkasin nutma...Sain nüüd endale ka antidepressandid peale. Olengi ise nüüd hull valmis. Ootan juba aega, et saaks psühhiaatri juurde. Mu kalli mehe arvates on kõik mu probleemid saanud alguse lapsepõlvest ning ma pean arstil käies alustama algusest, mitte meie teemast. No ma ei tea, kõik need jamad ja traumad ongi temaga suhte aeg tulnud...