Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 23

Heihoo, long time no see!

Olen mitmeid, mitmeid kordi proovinud võtta enda jaoks aeg maha ja panna kogu see jura kirja, mis toimub, aga lihtsalt ei ole olnud mahti, ei jaksa, ei jaksaaa...Viimase kuu jooksul oleme siis jälle miljon korda lahku läinud, vägivald ja kontroll on hullemaks läinud. Neid asju on nii palju olnud, et tõenäoliselt enam ei mäletagi ja sellepärast alustan alles 24.jaanuarist...

24.01 juhtus see, et oli jälle mingi asi, milles ma järgi ei andnud. Ma isegi ei mäleta enam, mis see oli. Igatahes olime töö autoga sõitmas, mina olin roolis ja kui tööle tagasi jõudsime (meil on katusealune, kes autod pargitakse), siis ei tohtinud ma loomulikult autost väljuda. Kui hakkasin seda tegema, tõmbas ja raputas ta mind jopest, tõmbas niimoodi mind pikali, et mul jäi jopeluku lukk huule vahele ning käest haaras nii, et suuur, suuur sinikas jäi järgi. See oli niiiii kuradima valus, nutsin nagu segane, samal ajal sain sõimu, mida ma loll lehm nutan, ise olen süüdi jne. Krt küll, 3 päeva pärast oli mul enda juures tüdrukutega sünnipäevapidu tulemas. Huul üles paistetanud nagu oleks botoxit süstinud ja käsi potisinine. Muidugi, me leppisime jälle ära. Aga sinikat pidin varjama, nii tööl kui ka kodus, et keegi ei näeks.

27.01 pidasin tüdrukutega enda juures sünnipäeva. Õde, kes on jumestaja, tegi mulle meigi. Saatsin enda härrale ka pildi, sain vastu, kui kole, rõve konn ma välja näen ning üleüldse, miks ma tema käest enne luba ei küsinud?! No hallooo, ma olen oma kodus, oma inimestega ja ma ei tohi isegi oma sünnipäeval meikida?! Järgmine teema tuli sellest, et mu sõbranna, kellel on oma disain (see sama, kelle ühe kleidi ta puruks rebis), kinkis mulle ühe kleidi, mis mu härra jaoks oli loomulikult liiga lühike ning üleüldse, miks ma pidin selle samal õhtul selga panema.

Kolmas teema oli sellega, et kuna mul see suur sinikas oli, siis pidin ööseks panema pikakäistega pluusi, et mul õde ja ema ei näeks (kleit oli mul loomulikult ka pika käistega), aga nii palav oli ja panin t-särgi, mille varrukas kattis sinika ilusti ära. Kuna ma pidin alates kl 23-03.00 oma härrale iga poole tunni tagant koos kellega pilte saatma, et ma ikka välja ei läinud, nägi ta et mul on lühem pluus seljas. Jälle mina murdsin kokkulepet, et äkki ma tahangi, et teised näeksid ja mulle kaasa tunneks?! Ja otse loomulikult pidin ma ette kandma iga sõna, mida minu ja mu härra kohta küsiti. See on iga kord nii, kui saan kellegi teisega kokku, et mida küll temast räägiti..

29.01 sain 27, jee, jee. Sinise käega, ära nutetud silmadega üksi oma kodus. Lõuna aeg tahtis mu härra mulle külla tulla. Tõi kingi ja lilled. Kingitused olid muidugi ilusad. Eesti temaatikaga kikilipsud, mulle, talle ja meie tulevasele lapsele, et me oleme kui üks tiim. Hakkasin nutma selle peale, et see mees teab, mis mulle meeldib ning nii armastab mind.

Õhtul käisime koos söömas mu lemmikrestos ning läksime minu juurde tagasi. Seal hakkas riidu kiskuma sellepärast, et tahtsin omale maniküüris roosasid või punaseid küüsi teha. Teda aga häiris see, et miks ma tema soovidega ei arvesta ning ma pean järgi andma. Mismõttes nagu, mees dikteerib, mis värvi küüned mul olla võivad? Kuna ma JÄLLE järgi ei tahtnud anda, siis läks ta mu kapi juurde ning hakkas mu sõbranna kingitud kleiti puruks tõmbama. Ilus sünnipäeva õhtu küll, mis ma siis tegin, nutsin ja andsin järgi ning küüned tulid suhteliselt naha värvi...