Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 27

Õudusunenäo lõpp või luupainaja algus?! Täna olen töö juures ja kirjutan, kirjutan nii, et kõik, kõik on nüüd tõesti, tõesti läbi?! Ma pean kogu oma jõu kokku võtma, et astuda sellest nõiaringist välja!!!

11.03 pühapäev, olin kodulinnas. Eelnev õhtu pidin muidugi pildi saatma, et ma ikka ema juures olen ning kui oleksingi õhtul tahtnud kuskile veel minna, siis kl 23 oleks pidanud kodus olema. Eemal olles sellest jurast mõtlesin, et see asi ei jää nii või naa kestma, ma ei jaksa tema nõudmistega sammu pidada...

Pühapäeva hommikul käisin sõbranna juures, kellel on oma disain, ostsin temalt piisavalt pika kleidi ning ta andis mulle tasuta ühe kleidi juurde, mis üllatus, üllatus, oli O jaoks liiga lühike, lisaks ta ei uskunud, et selle niisama sain, vaid et salaja ikkagi ostsin. Hakkas jälle pihta, sõim jne. Ma isegi ei viitsinud tema jura lugeda. Ta pidi esialgu pühapäeva õhtul minu juurde ööseks tulema, aga siis ei tulnud, mul oli isegi hea meel selle üle.

12.03 esmasp hommikul pidin siis ära tõestama, et tasuta sain ja sõbrannale kirjutama. Sai siis teada, et ma ei valetanudki...Minul muidugi tuju paha, siis üritas ta igatipidi mu tuju parandada. Käisime lõuna aeg koos söömas. Pärast lõunat aga hakkas uus asi pihta. Nimelt see, et ma sõbranna pulma ei tohi minna, siis selle vastukaaluks pidime sügisel minema talle Floridasse külla. Nüüd aga käis mu härra välja sellise veksli, et lähme sügisel nädalaks reisile ning ostame Haapsalusse korteri, et tema võib mulle selle reisi asemel sissemaksuraha anda ning seda minu käest tagasi ei taha, aga laenu võtan mina. Ühesõnaga, et ma mõtleks selle peale.

Ma olin shokeeritud. Seejärel ütles ta, et ma pean hindama seda, et ta tuleb räägib mulle sellest praegu. Mitte ei tee mulle jõuga enne reisile minekut ära ning siis oleks see kõik veel hullem. Vahemärkusena ütlen, et puhkus sai mul täpselt tema tahtmise järgi võetud...Siis ma tõesti nähvasin, et väga lahke küll sinust, et sõbranna pulma ei saa, külla ka ei saa ning nüüd tahad mind ära osta. Selle peale ta vihastas, et mida ma ülbitsen. Tuli võttis lõuast kõvasti kinni, et mina ei ülbitse temaga, et kas on selge. Pisarad hakkasid jooksma. Tuli jälle sõim, et ulguda ma paks lehm ikka oskan. Läks minema mu kabinetist, tuli tagasi.

Edasi järgmised poolteist tundi oli kui halb unenägu. Vahepeal ta tuli vabandas, et mulle haiget tegi ja et proovib selle pulmamineku reisi teemaga arsti juures tegeleda, et äkki ikka lähme pulma. Ütlesin, et järgmine arsti aeg tal alles kuu aja pärast. Siis ta jälle vihastas, et mida ma vigisen. Lükkas mu tooli pealt pikalt, pikali olles lõi jalaga kõhtu, siis vahepeal jälle rahunes, läks ära. Tuli tagasi, et ma oma pisarad pühiksin ning poole tunni pärast pean jälle nägu naeratav olema. Suutsin ju küll naeratada. Siis pidin jälle oma FB kinni panema, seda tegin ka valesti, et kinni panemisele valisin, et see on ajutine ja tulen tagasi.

Siis ma ise juba nii vihastasin ning hakkasin teda taguma, millest olin ise nii shokis, et läksin uuesti taha ruumi. Seal ta lõi mind vastu nägu, istusin maha ja nutsin, käskis mul püsti tõusta. Ma ei tõusnud, tiris juustest ning ähvardas rätikuga mina ära lämmatada. Kuna ma enda absoluutselt ei liigutanud, läks ta ära ja võttis mu koduvõtmed, ähvardas, et läheb tapab mu kassi ära, kui ma kohe normaalseks ei hakka. Meil oli omavaheline kähmlus, kus teda ise ka kriimustasin, sain jälle lakse vastu nägu. Aga ta on kavalamaks muutunud, lööb nii, et jälgi ei jää..

Kassi nimel siis pidin rahunema ja normaalseks muutuma. Läks minema mu kabinetist, pakkisin enda asjad kähku ja sõna otseses mõttes jooksin politseisse. Ta muudkui kirjutas, kirjutas, kus ma olen ja et teen asja hullemaks. Jooksin ohvriabi töötaja juurde, järgmine hetk andsin ütlusi välijuhi juures, alustati kriminaalmenetlust, taotlesin lähenemiskeeldu, ema sõitis järgmine päev kohe Tallinnasse minu juurde.

Ma oleks nagu filmi sattunud, ise seejuures vahepeal tohutult nuttes, siis kurb olnud, siis rahulik, siis ennast süüdistades, et oleks pidanud olema siis mitte ülbe, et ma rikun tema elu ära, kui politseisse annan...Ma pean minema oma armastatud vastu, et ise sellest suhtest pääseda :S Oeh..ma olin nii läbi ja kurnatud, öösel ei saanud magada. Mõtlesin, kuidas ma küll edasi töötan ja olen. Otsustasin ülemusele koos tõenditega kirja saata...

Õnneks mu ülemus mõistis mind ja lubas O lahti lasta. O aga oli ka kaval, võttis tervisepäeva, võttis selle tänagi. Sisekontroll on praegu tema juures, et ta kirjutaks ise avaldusele alla. Oehh, kuidas ma kardan, kardan, et ta oskab ikka manipuleerida nii, et mina jään kõikides asjades süüdi. Töö juures osa inimesi juba teab. Issand jumal, ma ei tea, kes iganes on seal kõrgemal, palun aidake mul see asi võimalikult valutult läbi elada... Nüüd aga lähen uurija juurde, sest kriminaalmenetlus on alustatud..