Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 25

11.02 käisime vabaõhumuuseumis, tore pühapäev kuni...hakkasime mu isast rääkima. Isaga ma ei suhtle, kuna O on selleks kõik teinud, nn manipuleerimist, et mu isa oleks ükskord hea isa...Kui ma talle seda ütlesin, et tema pärast isaga ei suhtle, siis ta vaikselt juba vihastas, et ise ma olin nõus seda kaasa mängima. Mis mul muud üle jääb, kui sõimatakse, karjutakse, kuidas isa mu elu on ära rikkunud ning et ma ennast korda saaksin, pean seda mängu mängima...

Siis hakkasime minu juures sööma. Ta käskis mul 5 sekundi jooksul öelda 3 head asja, mida mu isa mu jaoks teinud on. Mul oli suu täis ning ei teinud seda. Sundis mind kapi äärde seisma minema, lõi kapi ust minu kõrval, pidin sinna seisma jääma nii kauaks kuni tema tahab. Nii ma siis seisin ja nutsin seal. Siis tõmbas mu voodisse, käskis end täiesti paljaks võtta, seda ma muidugi teha ei tahtnud, aga jällegi, mis mul muud üle jäi? Mingi hetk ta jälle kaisutas, aga ma ei suutnud, palusin tal lahkuda. Tundsin, kuidas hakkan eemalduma, kuidas mul hakkab karikas täis saama, kuni sõbrapäevani.

14.02 panin talle ise kingituse töö juures laua peale ehk mina olin siis see, kes tagasi kraapima läks, sama päeva õhtuks juba kahetsesin seda. Nüüd 6 päeva hiljem ei ole mul enam meeleski, mille pärast riid oli, aga õhtuks leppisime jälle ära, käisime kinos.

16.02 meil sai 8 kuud täis! Küll me oleme ikka kaua vastu pidanud või õigem oleks öelda, küll ma olen ikka kaua vastu pidanud?! Igatahes hommik algas ilusti, mõtlesin, et olgu, ma annan endast ka kõik. Oli armunud tunne peal, tore oli musutada ja kallistada...kuniks jälle saag käima tõmmati. Ta oli päeva jooksul mitmeid, mitmeid kordi mu kabinetis käinud, enda juurde kutsunud, kogu aeg pidin enda tööd või koolitööd pooleli jätma. Ta soovib väga, et ma saaks oma magistrikraadi kätte, aga kuidas ma siis õpin, kui ma pean kogu aeg talle tähelepanu pöörama, kui tal tuju on, kogu aeg on vaja midagi näidata, kallistada ning kui ma tahaksin tööd teha või õppida, siis ma olen see paha, kes tema jaoks 10minutit ei leia. Päeva jooksul on 10 korda vähemalt seda 10minutit + igakord pean pärast seda uuesti keskenduma hakkama...Ja need pidevad küsimused, kus, miks, kes, kellega...oehh. Ma lihtsalt ei jaksa.

Õhtul läksime minu juurde, ta soovis, et vaataksin enda uusi jalanõusid, mis tellisin, vahetaksin lilledel vett, käiksin tualetis, paneksin meile toidu valmis kõike ühel ajal. Ma ütlesin, et ma ei saa mitut asja korraga teha, siis tal tekkis üks soov veel juurde ning siis ma juba nähvasin, ET MA EI SAA MITUT ASJA KORRAGA TEHA! Siis härra juba vihastas, et ma ei tohi ülbe olla, tuli lähemalt, karjus. Hakkasin külmkapist kooki võtma, mis meile tähtpäevaks tegin ja suht viskasin selle vormi kapi peale.

Selle peale ta vihastas muidugi veel rohkem. Sundis mind laua taha istuma ning sööma, mul oli igasugune isu kadunud. Ähvardas mind jälle lüüa. Ütlesin, et no löö siis. Lõigi, sain supilusikaga vastu põske. Valus oli. Ma endiselt ei tahtnud sööma hakata, siis tuli võttis ta mu kaelast kinni ja surus mu näo toidu sisse...järgmine hetk valas veel veeklaasiga ka üle. Seal ma siis olin, toiduga koos, märg, alandatud, pihuks ning põrmuks tehtud.

Nutsin ja tegin nii nagu mu härra käskis, samal ajal sain sõimu, väga kõvasti sõimu. Siis tõmbas mu jälle voodisse ning veenis mind, et mina olen süüdi, mina olin ülbe ja siis järgnebki vägivald. Tema annab vägivallaga siis järgi, kui ma ei ole ülbe...See oli viimane piisk mu karikasse. Vähemalt ma arvasin paar päeva nii.