Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 28

Möödas on 2 nädalat. Kokku käisin too nädal 3 korda politseis, kokku umbes 7h. Teine kord olin seal 4h ja võtsime step by step mu blogi läbi. Jumal tänatud, et olen kõik kirja pannud. Kuigi 4h seal istuda oli niiii väga raske. See nagu ei olnud mina, see ei ole minu lugu. Selline asi ei ole saanud minuga juhtuda, olen ju alati olnud tugev tüdruk ning kõigega hakkama saanud. AGA see oli/on minu lugu!!!

Kuhu kurat ma end küll mässinud olen. Praegu on nii raske, viha vahepeal enda vastu, siis O vastu, siis on süütunne, et no äkki oleks saanud seda ära hoida, siis on igatsus, siis on kurbus, siis jälle viha, viha, viha, igatsus ning siis soovin, et ta oleks surnud...

Kõik need kingitused, mis ta pärast vägivaldset käitumist tegi, on nii vastikud. Viskan ja hävitan neid vaikselt. Too hetk tegid need mind need õnnelikuks, kompenseerisid auku mu hinges, nüüd tahaks vaid oksendada nende peale...

Krt, see lugu ei ole veel läbi. Mis te arvate, et ta on mu rahule jätnud? Erinevad emailid, telefoninumbrid, smsid, kõned...oi jumal küll, kuidas üks inimene küll jaksab. Ma ei ole talle kordagi vastanud, mitte kordagi!! (a vahepeal avastasin enda kõhul emaka koha pealt verevalumi ka, kui ta mind kõhtu lõi, olin nii shokis, et isegi ei pannud tähele..)

Kirjadest siis..on ähvardanud, et ma olen temalt raha välja petnud ja läheb politseisse...väitis, et ma murdsin tema abaluu too esmaspäev. No mida iganes, ma siis ju ei kardaks teda ja oleks ta ammu pikalt saatnud, kui ma suudaks luid murda :D + töö juures saavad inimesed tunnistada, et tal ei olnud ühtegi luumurdu. Siis muidugi kirjutas, et räägime ilusti, et lõpetame selle asja viisakalt ära. Mida siin enam lõpetada?! Ma püüdsin talle miljon korda selgeks teha, et ma ei ole see naine, keda ta tahab enda kõrvale. Ma püüdsin, tegin kõik nii nagu ta soovis, aga sellest ikkagi ei piisanud. Ikka oli asju, millega ta rahul ei olnud. Ja no kammoon, kes tahab tulevikku mehega, kes juba eos ütleb, et kui ma peaks ta kunagi maha jätma või petma, siis süstib mulle heroiini, teeb minust narkari ja võtab lapsed ära. Normaalne inimene ei mõtle ju nii, isegi ei tuleks selliste asjade pealegi.

Järgmine sms pärast mitmeid, mitmeid vastamata kõnesid: „Palun vabandust, Merli, aga palun kuula mind ära, mis mul öelda on.“ A ja tahtis minuga avalikus kohas kohtuda ka...Kui ta leiab viise mulle kirjutamiseks, siiis kurat, las kirjutab, mida tal siis nii väga öelda on. Ja mis see avalik koht teda enne mulle kallale tulemast on takistanud.

Eile sain kõne prokrörilt, ma saaks lähenemiskeelu, kõik minu tunnistajad on üle kuulatud, aga seda ei saa enne teha, kui O-t ei ole üle kuulatud. TA VARJAB END, ei vasta uurija kõnedele ega kirjadele!!! No krt, on alles mees. Kõva mees naist lööma, aga ametnikega ei suhtle. Töö juurde ei ole ka võtmeid tagastanud.

Ma kardan, nii väga kardan. Iga mees, kes mulle kuskil vastu tuleb, tekitab tunde, et ta on O saadetud mulle liiga tegema. Iga hetk kardan, et autol on rehvid tühjaks lastud. Iga hetk kardan, et ta on mul ukse taga või tuleb kuskile vastu või jälitab. Selline tunne, et hakka või usklikuks, et see kõik läheks kiirelt ja valutult ning ta saaks oma karistuse ja jätaks mu ometigi rahule.