Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 37

Pärast nende valede lugemist olin päris endast välja, prokuröri juuresolekul hakkasid juba pisarad voolama. Läksin autosse ja lihtsalt nutsin, nutsin ja nutsin. Tekkis lootsetuse tunne. Helistasin kohe oma terepeudile, õnneks oli tal juba vaba aeg järgmine hommik. Ema helistas mulle kohe ja ütles, et minul ei ole millegi pärast muretseda, temal on, tema ju teab, et ta valetab.

Sel hetkel sain aru, kui oluline tugivõrgustik ikka on. Vahepeal jooksevad lained pea peal kokku, aga nemad toovad mind maa peale, annavad jõudu, aitavad mõelda ratsionaalselt. Ma arvasin, et mul läheb juba oluliselt paremini, aga prokuratuuriskäik lõi jalgealuse uuesti kõikuma. Õnneks teraapias lõpuks naersime, naersime, mis koperdis ma küll olen ja et see näitab pigem O halvas valguses, et sellise ebastabiilse naisega tegemist teeb ning oma ütlustega tegi ta endale karuteene.

Teraapias rääkisin ka enda õudusunenägudest, mai, juuni, juulikuus nägin teda nii tihti unes, nägin, et ta tuli kallale, nägin, et ta ootas mind trepikojas, nägin, et ta ajas mind taga, ähvardas, ühe korra isegi ehmatasin üles ning nutsin läbi une. Terepeut soovitas mul päevaaeg hakata mõtlema, et täna näen ilusaid asju unes või et täna näen, kuidas need stsenaariumid teisiti lõppevad ja see on toiminud.

Vahepeal leidsin kodus üles teise tema allkirjaga tunnistuse, kui ta on mind füüsiliselt ja vaimselt rünnanud. Kirjutasin sellest prokurörile ning küsisin kaugel menetlus on. Ütles, et 31.07.18 saab ta O kaitsjaga kokku ning et tema kaitsja arvab, et kokkuleppemenetlus* on võimalik. Eks O sai aru, et ta enda põhjendustega kaugele ei jõua ning mina niisama alla ka ei anna. Mis kuradi KOKKULEPPE? Ma oleks sellega siis nõus olnud, kui ta OLEKS TUNNISTANUD, kui ta oleks niigi palju mees olnud ja süü omaks võtnud, aga eiii. Tema tegi veel uusi valesid juurde.

Nüüd ma siis ootan jällegi infot, mis nn pakkumine seal siis kokkuleppeks tuleb. Aga teate, mis?! Mina mingisugusele kokkuleppele ei lähe. Ma ei ole selleks seda kadalippu läbi teinud, et see mees lihtsalt puhta nahaga pääseb, et ta läheb oma eluga niimoodi edasi nagu midagi ei oleks olnudki. Leiab omale uue ohvri ning saab öelda, näed, see naine oligi labiiline ning lõpuks sai sellest aru.

Eii, mitte mingil juhul! Kus ma tean, vb sina, kes sa seda kirjutist praegu loed, oledki tema järgmine ohver? Kriminaalkaristusest jääb vähemalt eluks ajaks plekk külge ja ma arvan, et see on väikseim karistus selle eest, mida ta korda saatnud on...Küll karma teeb ka oma töö, sest igal oinal on oma Mihklipäev ja ma tean, et see on ka temal tulemas.

Headus võidab, tema püüdis mu usku kõigutada, et kättemaksmine on õige, kuritegevus on õige, kedagi ei tohi usaldada peale oma mehe, aga minus jäi alles see headus, usk ja lootus. Kontrollin asju, mida saan kontrollida ehk lähengi kohtusse välja ning usk teeb ülejäänu, et see inimene ei pääse puhta nahaga!

NB! Leidsin ühe hea artikli lähisuhtevägivallast, kus kirjutati, et tihtipeale süüdistatakse ohvreid selles, miks nad vägivaldse mehe juurest ära ei lähe (need, kes seda läbi elanud ei ole, ei mõista seda), aga miks ei öelda vägivaldsele mehele, et miks tema ära ei lähe, kui tema olukord on nii keeruline, et peab selle vägivallaga lahendama.

*Kokkuleppemenetlus tähendab seda, et karistuse osas lepitakse kokku, mis ei kuulu edasikaebamisele. Lepitusmenetlus tähendab seda, et osapooled lepitatakse omavahel nii, et kriminaalkaristust ei järgne. Ehk et too hetk sain terminidest valesti aru, aga kuidas peaks tavainimene neid asju nii täpselt teadma? Kui seda peaks lugema keegi PPA või Prokuratuuriametnik, siis on oluline, et ohver saaks samuti terminidest õigesti aru, et vältida lisastressi tekitamist.