Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Sissekanne 39

Tere, mu kallid lugejad! Ei ole nii ammu kirjutanud, olen siin muudkui hoogu võtnud, et seda teha, aga ei ole nagu vaimu peale tulnud. Ja no ausalt öeldes, kui jälle kirjutama hakata, siis see ei ole lihtne, halbu mälestusi on palju. Kuigi mul on põhjust rõõmustada, sest kõik on ametlikult läbi!

2.oktoober kl 9 oli Olavi Rattaseppa kohtuistung. Nüüd võin ta nime välja öelda, kuna TA ON KRIMINAALSELT KARISTATUD! Päev enne ei jäänud ma isegi unerohuga magama, ärevus oli nii sees, mõtted rändasid nii ja naapidi. Ajusopis olid nii head kui ka halvad ajad. Mingi hetk oli isegi nagu kahju temast.

Teisipäeva hommik, ma ei suutnud tööd teha ega keskenduda, kell läks teosammul edasi...Kell oli juba pikalt kl 9 läbi, aga ei kippu ega kõppu. Kl 10.41 kirjutasin prokurörile:
“Tere jälle! Vabandan kohe ette ära, et nii kannatamatu olen, aga nägin terve öö õudusunenägusid ja üleüldse ei suuda olla kuidagi...Muudkui refreshin e-toimikut ka... Kas otsus sai vastu võetud või kohtunik otsustab alles?”
Kl 10.52 sain juba vastuse: “Tere Kinnitati kokkulepe ära, aga mul pole veel ka otsust. Kui otsus registri pannakse, siis edastan. Kõik on korras, ärge muretsege! Parimat”
Kl 13.11 edastati mulle juba kohtuotsus. Seda ma siia ei kopeeri, aga ma lugesin seda vist oma 10 korda kindlasti, iga kord suur, suur muie näol. 3 aastat lähenemiskeeldu, 1,5 aastat vangistust 2 aastase katseajaga ehk kui 2 aasta jooksul midagi kuritegelikku teeb, pannakse ta kohe kinni.

Minu jaoks oli kõige olulisem see, et kõik insitendid, milles teda süüdistati, et ta oli nõus, ta ei vaielnud enam vastu ehk ta LÕPUKS TUNNISTAS, ET ON VÄGIVALDNE OLNUD MINU SUHTES!!! Ja muidugi lähenemiskeeld ka, kui ta sedagi peaks rikkuma, siis pannakse kinni. Praegu, kui üle kuu aja hiljem, seda kõik kirja panen, hakkavad õnnepisarad jooksma. See oli selline kergendus, kivi langes südamelt. ASI ON FUCKING AMETLIK!

Helistasin kohe emale, kirjutasin lähedastele, läksin poodi ja ostsin tordi, et töö juures tähistada. Töökaaslastele muidugi luiskasin midagi muud kokku, miks torti tõin, ise salaja muigasin, kui nad vaid teaks, mille puhul me torti sööme :) :) :) Ma tõesti tunnen end nüüd turvalisemalt, muidugi ei ole välistatud, et ta võib mind ikkagi mingi aeg kimbutama tulla, aga märk on maas, õigemini temal on märk küljes ja mina tulin sellest puhtalt välja.

Üks töökaaslane, meesterahvas, kes asjast teab, küsis mu käest, et saigi karistatud, et oligi siis piisavalt tõendeid. Nii hea oli öelda, et jah, jah, mul oli kõik fikseeritud ja tema süüdiolek sai tõestatud! See oli topelthea. Minu kohta ei saa keegi öelda, et ma hull eks olin, kes asju välja mõtles ja ette kujutas!

Pöördusin politsei poole, otsisin abi, rääkisin lähedastega, käisin teraapias, võtsin antidepressante, unerohte, ostsin auto oma turvalisuse suurendamiseks, vahetasin kodus mööbli välja, müüsin või annetasin kõik tema poolt kingitud ja ostetud asjad ära, söötsin tema toodud kalad kassidele. Tegin kõik, mis minu võimuses, et saada lahti sellest kõigest halvast, mis ta mulle tegi ja mis teda meenutavad.

Kas ma üldse sellest kunagi päriselt üle saan, kas ma ajapikku saavutan selle, et ma ei mõtle temale ja tema tegudele üldse, kes teab, aga mis kõige tähtsam… Ma võtsin oma elu ja oma õnne vastutamise eest kontrolli omale tagasi! Sest mitte keegi teine ei saa dikteerida, mis on mulle halb, mis hea või mida ma tegema pean. Ma olin end kaotamas, aga ma leidsin siiski endas selle jõu, et iseend tagasi saada ja ma saingi!