Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Liisa lugu

Eessõnaks ütleks, et Merli kõrval olles alguses, kui ta alustas oma blogi, tekkisid mul vastakad tunded, ma tahtsin meeletult elada kaasa tema loole ja lugude arengule. Paraku mu sügaval südames hakkas misi kriipima. Olles kokku puutunud suhtevägivallaga, hakkas iga tema lugu meenutama mulle väikseid seikasi oma varasemast elust. Mul tekkis väiksed ärritumised, ärevus ja kurbus. Mul ei ole olnud probleemi rääkida või meenutada oma lugu, aga see kord oli teisiti.

Olin vaid 16 aastane, kui sain oma kutilt peksa. Meie nö suhe kestis kaks aastat. Peksasaamisi, noahaavu, põrutusi, sinikaid ja alandust oli ühe noore hinge jaoks palju. Lisaks visati ta ka koolist välja kaasõpilase väärkohtlemise eest, lükates mind kooli trepist alla ja tagudes mind mööda seinu. Selle suhte jooksul jäin ma ka rasedaks, mis lõppes abordiga. Saan selle hetkel vaid tänulik olla. Tänu selle suhtele, kaotasin oma enese- ja väärtushinnangu, kaotasin oma sõbrad. Tänu Tema ideaalse lavastusele ohvrirollis, oli pannud uskuma ka mu ema, et olen valetaja ja teen talle koguaeg haiget. Ma olin suhte lõpus ka koolist välja kukkumas. Mul ei olnud enam isegi emotsioone. Mu sees oli tükk sügavust. Ma võisin vahel ka ennast uskuma panna, et vot nüüd olen õnnelik, kuri, kurb jne. Ma pidin vaatama pealt, kuidas nö mu poiss on koos teise tüdrukuga vahekorras. Hirmust suutsin end peita kibuvitsapõõsas.

Me teame, et vägivalla tüüpe võib olla erinevaid: füüsiline, vaime ja seksuaalne. Karm on tunnistada, et ma kogesin neid kõiki kolme. Samas oli mul õnn, sest paljudel teistel on olukord palju hullem ja rängem. Ma tahaks kirjutada just sellest viimasest. Kõige hullem ja viimane.

Oktoober/November. Olin saanud äsja uue töö, uued töökaaslased olid vanemad, elukogenumad ja heaks eeskujuks. Nad olid kursis minu olukorraga, selleks hetkeks olid mu vanemad juba natuke teadlikumad, et Tema on kontrolliv. Mu uues töökohas oli Tema käinud juba korduvalt mind provotseerimas ja turvamehed olid ta samuti keskusest välja visanud. Samas ajal, kui töötasin, lubas irvitavalt mu kraanikaussi ära uputada jne. Meil oli esimene koos istumine, mis asus minu kodust 15 minuti kauguselt (Tema kodu oli aga täpselt seal keskel). Olin oma vanematega läbi rääkinud, et ma lähen istumisele ja kui ta helistab koju, siis öeldakse, et olen kodus ja teen kooli asju. Ema pidi mulle ka vastu jalutama, aga rumala peaga ütlesin, et ei ole vaja, tulen teisi tänavaid mööda ja keegi töökaslastest liigub nvn minuga kuni peatuseni. Õhtu jooksul sain mitu kõne ja ma vastasin. Muidugi ütlesin, et õpin, küsis, kas oma toas, nõustusin ja ütlesin et pean lõpetama, enne kui kõne lõppes, palus mul enda toast tule põlema panna, minu õnnetuseks reetis mu täielikult. Mu hirm oli suur.

Peas tekkis koheselt ärevus/paanika, ühesõnaga selline kaos, et sa ei suuda enam oma mõtteid kontrollida. Kõnesid oli kokku üle 40 ja sõnumeid 20 ringis. Sõnumid ja kõned olid õõvastavad. KURADI LITS SA TULED KOHE KOJU, MA TAPAN SU ÄRA KUI SA MU TEELE SATUD, ÜLELINNA HOOR, KÕIK SAAVAD TEADA KES SA OLED, SA LAPSETAPJA. Okei, aeg on koju minna. Hakkasime sammuma kodu poole, kuid teine tüdruk otsustas et läheb taksole. Läksin siis üksi, pole hullu, kiiresti ja siht kodul. Lähen kõrval tänavast, jälgin ümbrust, hoian põõsaste ligi ja võimalikult avalikus kohas. TING- TING!!!!! „NOH LITS, KUS SA LÄHED“ vaatasin üle õla, ma näen teda, see rõve valge parka, see nägu. (peas vaid mõtlesin: „.See ei hakka ometigi jälle? Kas mul tõesti pole õnne? Miks saatus seda teeb? Mille eest mind karistatakse?"

Ta on seal, ma värisesin, mu viimane kui keharakk kartis, ma tahtsin joosta, nutta karjuda. Sellel ei olnud enam mõtet, ta oli juba mu ees, enne kui ma sain midagi öelda, nägin ta näost, et seekord mul ei ole pääsu. AI! Juba oli rusikas mu roietes, ta haaras mu juuksed ja kolks, see ääre kivi oli niikõrge, mul oli nii uimane olla, kõik oli hägune, ta lohistas mind jalgadest. Ta karjus, sikutas ja rebis mind. Keegi ei aidanud mind, ma karjusin ja palusin abi, ühed inimesed lihtsalt kõndisid ära, sest Ta ütles neile:“ ta on juua täis ja ebastabiilne, ta aitab mind vaid koju“. Ma olin täiesti kaine, ma tahtsin koju, ema ja isa juurde. Ma tahtsin surra, ma ei tahtnud enam. Palus mul rääkida tõtt, rääkisin kõik ära, järsku ütles : „davi mine, jookse!!!!!“. Ma jooksin! (Mõtlesin, ma pääsesin, ma saan koju, mul vedas)

Olin vaid natuke kaugemal, kui ta jooksis järgi „HAHA-HAHA NALI!“ Karjusin et ta mind rahule jätaks, ma anusin et ta laseks mul minna. Ees olid inimesed, ma jooksin veel. AIDAKE MIND , APPPIIIII! Ta haaras mu suust, nuga käes „pane suu kinni, või saad siin samas nuga“. Need mehed lihtsalt vaatasid ja KÕIK. Ta hõikas neile: „ ta on mu ebastabiilne õde, rohud jäid võtmata, viin ta koju“. Siis jalutas minuga pimedamasse kohta, Ütles: „Noh lits? mis saab? tahaks sul keele otsast rebida, su rõveda näo vigaseks teha, või mis probleem oleks sind lihtsalt ära tappa! Kellega olid? Mis meestega ahh? TÕESTA! et sa ei olnud!!“. WTF? kuidas ma tõestan sellist asja????? Ta tuli mu selja taha, võttis haardesse, ja tõmbas mantli puruks, kleidi tõmbas ülesse ja käsi otse mu jalge vahele .Ütles rõvedal toonil kõrva: „LITS Raisk, see on siis liiga märg!“ Olin taas põlvili, mõtlesin koguaeg et hammustan tal lihtsalt peenisesse nii kõvasti kui suudan ja jooksen.

Ta hoidis mu lõualuud nii tugevalt et ma ei suutnud, ma olin nõrk, ma ei jõudnud, mul oli ükskõik, ma teadsin, et varsti on läbi, loen numbreid, lootsin et keegi vaid kõnniks mööda. Üks hetk lükkas mu maha, tõmbas mu sukkpüksid puruks. Ma rabelesin, surusin oma reisi kokku kuidas suutsin aga ta oli juba sees, hoolimata mu pingutustest oli see juhtunud. Pisarad voolasid, mul oli valus, sest reite kokku surumine tegi asja vaid hullemaks. TÜHJUS, ma ei tundnud enam midagi, tahaks lihtsalt magama jääda ja enam mitte ärgata. Samal ajal lõi mind ja käskis suudelda, siis haaras peast ja lõi selle täiest jõust maha. LAKS ja KÕIK.

Üks hetk olin seal põõsas, verine, marraskil ja poolalasti. Ma ei mäleta mis vahepeal juhtus, kas kaotasin meelemärkuse vms. Telefonis sõnum: „ANNA ANDEKS, aga ise sa selle põhjustasid. Ma ei ole sinuga veel lõpetanud.“ Korjasin end kokku, tegin end nii palju viisakamaks kui suutsin, jalutasin koju. Veidral kombel mõtlesin ma vaid kodust ja kakaost. Õnneks olid vanemad juba voodis, hõikasin veel üle ukse et olen kodus.

Istusin mõnusalt oma katuseakna alla, kuum kakao peos ja krõbistasin oma lemmik küpsiseid. Paljud arvavad kindlasti et miks ma midagi ei teinud, rääkinud jne. Ma lihtsalt koju jõudes sain aru, et mul vedas et olen elus ja saan nautida lihtsalt väikseid asju. Muidugi ma nutsin, iga öö! Ma ei olnud ise piisavalt tugev et rääkida sellest, tundis häbi ja piinlikust.

Õnneks oli mu sõbranna, kes otsustas, et talle aitab, läks mu vanemate juurde ja rääkis Isale kogu loo. Igapäev sõidutati mind autoga, kas selle poisi ema või minu isa. Enne jõule oli viimane kord, kui nägin teda oma kodus. Ta tuli lepitust otsima, Mu isa läks välja ja rääkis temaga uuesti, tuletades meelde, et tal ei ole õigus minuga rääkida ega meie kodule läheneda. Järgmine hetk oli mu isa käed ta kõril, mis lennutasid teda mööda kiilasjääd, helistasin ta vanematele et kiiremas korras oma pojale järgi tuleksid. Minu üllatuseks ei olnud ta vanemad suutelised teda autosse viima ja lõppes sellega et ta istus mu isaga meil köögis. Rääkisid tunde, rohkem ma ei näinud teda. Jah inimesed rääkisid et ta istus vahel tunde meie tänava nurgal ja jalutas seal kandis.

Minu lugu lõppes hästi! Ma olen elus, mul on elu mida saan elada täisväärtuslikult. Kas seksuaalnevägivald rikkus mu intiimelu? Ei, õnneks mitte. Kas see vägivalda täis suhe rikkus mu elu? Kindlasti, ma olen väga arg, ma kardan pimedat, metsa, ükski kodus ööbimist ja võõraid üksikuid inimesi tänaval. Kõik mis tekitab ohtu, ma väldin seda või olen loonud erinevad süsteemid, kuidas ma midagi teen. Pimedal perioodil on mu raskusi isegi enda trepikotta sisenemisel. Ma kaotasin oma iseloomust tüki, minu julgus ja enesekindlus on kadunud. Ma olin ilmselt selleks liiga noor ja minu nö isikupära alles arenes. Ma ei saa kunagi selliseks nagu olin varem. Ma ei suuda ennast peeglist vaadata endiselt sama pilguga. Mul tekib hirm kui keegi karjub, kui tehakse järske liigutusi, ma ei kannata seljatagant lükkamist ega ka sikutamist.

On asju millega ma ei harju kunagi. Kõige rohkem kahetsen, et ma ei pöördunud psühholoogi juurde, sest vb oleksin ma siis saanud vabaneda on hirmudest ja leidnud oma enesekindluse taas ülesse. Ma olen õnnelik, et ma ei kaotanud oma rõõmsameelsust ja olen enamasti positiivne. See kõik muutis mind täpselt selliseks nagu ma olen. Ma tahaksin et kõigil kellel ei ole endal julgust põgeneda vägivalla eest, oleks vaid keegi kes aitaks sind sellest välja. Kui näed kurvalt midagi sellist. Mina kasvõi politseisse, noorema inimese puhul otse vanemate juurde. Jah, su tuttav võib sind vihata ( mina olin enda sõbranna peale maruvihane, aga ilma temata ma ei pruugiks olla siin, kus olen täna) aga see on seda väärt!