Merli Kaunissaar Lifestyle

Olen 28-aastane iseseisev naine positiivse ellusuhtumise ja aktiivse eluviisiga, kes soovib oma mõtteavaldusi Sinuga jagada. Minu eesmärk on innustada naisi igas vanuses ning igas elu olukorras elama iseseisvat ja õnnelikku elu, eriti vägivallavabaelu!

Miina lugu

2 aastat tagasi põgenesin vägivaldsest abielust Tallinna naiste varjupaika. Andsin politseile avalduses teada mehe vägitegudest ja sellega kaasati lastekaitse, kes ütles, et nii õõvastavad lood. Selle mehega käin siiani kohtus, ta kaebab edasi kõike, mida saab.

Helistas mu tööandjatele, et mind vallandaks, politseisse pidevalt, et muretseb mu kadumise pärast, jälitas sõiduteel, kui lapsed autos, on teel last käest tirinud, mu ukse taga pimedas passinud.

Kui ära kolisin, sain rohkem rahu, vähehaaval vaibusid iganädalased hoiatuseks solvangukirjad, internetis valepostitused ja ajakirjas valed artiklid. Kui mõlemad lapsed temaga olid, ei lubanud ta neid välja ja tagasi ei saanud ka politseiga, ei avanud. Sain kavalusega, viis endisesse lasteaeda noorema ja sealt sain vastsündinuga järele sõites 183 km. Suuremat last näen mõne korra aastas, kuigi ühine hooldus, viimati tuli omaalgatusel.

See pole veel kõik, taastun 2 aastasest suhtest, kus suvel sündis laps ja nüüd alles saan teada, et vihma käest räästa alla, narkosõltuvusega viinud teda korduvalt erinevatesse haiglasse, jättis mu maha, kui sünnitasin, aga ripub mu küljes ja nõuab ikka, et seekord veel raha annaks. Nüüd ei tööta ja elab sõbraga, aga lapsele isa ikka. Tsüklid on 3-4 kuused, kuid ei saa temaga arvestada. Ise saan toimetulekutoetust.

A ja esimene eks sai karistuseks aastase viharavi, kui lastekaitse ümarlaual kõigi nähes mulle kallale tuli. Sellest polnud talle abi. Ma suhtlen erinevate ohvriabi jt töötajatega, kuulan Vikerraadiost LSV, tulen tasapisi välja. Otsus sündis 3.11.17 Pealtnägija saatest, mõtlesin, et oot, mina ju samas seisus! Ja ma teen lõpu sellele!